Eelmise postitusega seoses meenub, et rahvusringhäälingut võiks kiita veel “Paraadi lõpu” koju kätte toomise eest – tulnud pähegi seda ise neti pealt taga ajada, Cumberbatch või mitte Cumberbatch. Tundus nagu sihuke raskepärane ja -meelne “Forsyte’ide saaga”, pealegi sõda ja puha, aga selgus, et peent huumorit on lademetes; peategelaste armukolmnurka ümbritsev intriigimull on juba piisavalt koomiline, lisaks irvitasin kogu sellenädalase osa jooksul seda, kuidas “viimasest aumehest” peategelane statistikaametist töölt minema jalutab, sest tema oskusi tahetakse pidevalt tõeväänamiseks ära kasutada. Ei, nüüd tahaks täitsa romaani ka lugeda (eeldusel, et see huumor ikka sealt pärit on), aga seda on mingi neli köidet jaaa… jääb hetkel viisaastaku plaani.
Sellega omakorda meenub, kuidas tuhnisin millalgi juuni lõpus Pärnu jõeäärset kirbuturgu ja pidin peaaegu käest panema ühe suht väheütleva väljanägemisega DVD. Siiski köitis mu tähelepanu üks nägu kaanepildil ja tutvustus tagaküljel meenutas kah justkui midagi. Plaat oli küll “Part 1 of 2“, aga ostsin ta ikkagi 50 sendiga ära (peamiselt selleks, et ei läheks meelest asja lähemalt uurida). Tuligi välja, et tegu on William Goldingu romaanitriloogia ekraniseeringuga, mille vaieldamatu peaosatäitja Benedict Cumberbatchi nime ei peetud aastal 2006 vajalikuks isegi DVD kaanele märkida. Hee-hee. Ligi kümme aastat hiljem võib tagantjäreletarkusest öelda: FEIL! 😀
A’ mis seal ikka. Sõnaga, kuigi ma triloogia koondpealkirja ei mäletanud, meeldis see mulle omal ajal vägagi hästi, selline “Kärbeste jumala” kõrval üllatavalt heatahtlik satiir (19. sajandi alguse peened härrased ja daamid inimlikes, s.t viisakalt öeldes ebapeentes olukordades, peategelasest reisikroonik ja vapper meresõitja on tõtt-öelda üks mõttetu nolk, vähemalt alguses, jne). Kuid see tuleb nüüd kah viisaastaku plaani võtta, sest sedagi ei mäleta, kas raamatud päris läbi jõudsin. Esimene osa ilmus eesti keeles koos “Kärbeste jumalaga” (“Mereristsed”, eks), sellega polnud probleemi. Aga kui järgmised mingi hetk kätte sattusid, siis polnud ma veel harjunud võõrkeeles lugema* ja raamatukogu tähtaeg pressis peale, nii et.
Nuh, seega ei oska minisarja raamatutega eriti võrrelda, aga ongi hea või jah? Ah jaa, sarjaga sai edasi see, et vastu ootusi leidsin ka teise DVD – sealtsamast netipoest, kust pilti linkisin -, seal on jällegi esimene osa otsas, nii et siukest vedamist EI OLE OLEMAS. Ja äärmiselt meeldiv vaatamine on, paha sõna pole öelda. Üks ütlemata hästi paigutatud 1.50 + postikulu.
Võõrkeeles lugemisest rääkides olen vahepeal nii ülbeks kätte läinud, et näiteks eelmises postituses mainitud Neil Gaimani raamatut “Anansi Boys” lugedes jooksis kohati paralleelselt mõtteid, kuidas seda või teist kohta tõlgiksin (ega ikka väga ei tõlgiks küll, olgem ausad, aga professionaalne kretinism). Isegi (kõigist võimalikest kohtadest) rannas lesides murdsin pead selle kallal, kuidas vägistada eesti keelde säärane asi:
The creature laughed, scornfully. “I,” it said, “am frightened of nothing.”
“Nothing?”
“Nothing,” it said.
Charlie said, “Are you extremely frightened of nothing?”
“Absolutely terrified of it,” admitted the Dragon.
“You know,” said Charlie, “I have nothing in my pockets. Would you like to see it?”
“No,” said the Dragon, uncomfortably. “I most definitely would not.”
There was a flapping of wings like sails, and Charlie was alone on the beach. “That,” he said, “was much too easy.”
Eks ole. Heh…
Lõpuks leppisin endaga kokku variandi “minul on kombeks mitte midagi karta”, aga kuidas nende kuradi taskutega jääb, on siiani lahendamata mõistatus. On ikka vaja oma elu raskeks teha 🙂
* ahaa, vaatan nüüd, et need on siiski 2007-2008 eesti keeles ilmunud (“Tuulevaikus” ja “Tuli laevas”), järelikult üritasin neid lugeda päris palju varem ja vahepeal pole märganud otsida. Piin-lik!
This is my shadow 
Värsked kommentaarid