Tegin vahepeal korraks Tallinna asja – nuusutasin niisama Tartu-välist õhku;
olin nii snoob, et ronisin oma istmega rongi peale – tehke järele või makske kinni (ehk tõin endale uue/sõbra vana arvutitooli);
sain “Sherlocki”-usku pööratud (ja mitte vähe… maailmalõpp võib 2012. aastal tulla, aga enne tulgu uus hooaeg, prettyprettyplease);
tuhnisin Balta turgu;
korjasin üles raadiomängust võidetud Kasabiani uue plaadi (vahel teeb universum pai kah);
lõin Kuku klubis tantsu ja seletasin Marko Mägile kahetseval toonil, et olen jah lesbi ja kuidagi ei saa temaga uut elu alustada…
Aga kõik elamused kahvatusid meeldetuletuse kõrval sellest, mis võib juhtuda, kui pealinna tänavatele lastakse päise päeva ajal lahti pahaaimamatu provintslane, kes usub, et inimesed on ilusad ja head.
Sõnaga, seisan mina Narva mnt ääres ühe põiktänava ülekäigukohal, ootan rohelist ja vahin hajevil ringi… kui äkki tunnen, et keegi käpib mu seljakotti.
Pööran ringi – mu selja taga seisab pikk brünett tüdruk ja uurib süvenenult Müürilehte, mis veel hetk tagasi mu seljakoti külgtaskust välja turritas.
Mina jõllitasin talle tükk aega tummaks lööduna alt üles otsa, lõug enam-vähem ripakil. Tüdruk ei kinkinud mulle pilkugi, vaid pööras viimase lehekülje koomiksi ette ja jalutas rahulikult punase tule all üle tee, nina ajalehes. Jaaa mina sibasin talle järele.
Teisel pool teed jäime seisma; seisame, seisame, mina piilun varjatud kaamera järele ringi, tüdruk põrnitseb ainiti koomiksit.
“Vabandage, mul on veidi kiire, ma paluksin nüüd selle lehe tagasi.”
Kolmanda samasisulise sõnavõtu peale pomises tüdruk tõrjuva peanõksuga “ma vaatan”, suvatsemata mulle endiselt pilkugi pühendada.
No mida ma teen, võiks ju linna pealt uue lehe üles korjata, aga pole minu teada siukest seadust, et hullud peaksid maailma valitsema. Ja ma ei käi Müürilehega kotis ringi selleks, et kultuurne ja alternatiivne paista, vaid tahaks nagu lugeda kah seda.
Lugesin siis alustuseks kolmeni ja krabasin resoluutselt lehest kinni. Ja nii me seal seisime keset Narva maanteed ja sikutasime üht õnnetut ajalehte kumbki oma poole.
…
Kui seal ei olnud varjatud kaamerat, noh, siis… siis oli võttegrupil lihtsalt sitt päev.
Ärritatud rapsakuga sain lõpuks lehe tervena vabastatud, sähvasin “aitäh” ja trampisin minema. Järgmise ülekäigukoha juures passides piilusin õudusega üle õla ja JUMALJEESUS SEALT TA TULEB MIDA MA NÜÜD TEEN KUHU SEE ROHELINE JÄÄB APPI TA JÕUAB MULLE JÄRELE –
pühkis must külma rahuga mööda nagu postist ja jalutas peatusesse.
Ma ütlen, kahtlane, kas mõni kohalik Karlova liputaja saaks nii kriipi etteastega hakkama. Närvide rahustuseks läks igatahes märkimisväärses koguses veini üles (rubriigist “põhjust leiab alati”).
Crowley’s London flat was the epitome of style. It was everything that a flat should be: spacious, white, elegantly furnished, and with that designer unlived-in look that only comes from not being lived-in.
/…/ There was an unconnected fax with the intelligence of a computer and a computer with the intelligence of a retarded ant. Nevertheless, Crowley upgraded it every few months, because a sleek computer was the sort of thing Crowley felt that the sort of human he tried to be would have. This one was like a Porsche with a screen.
Terry Pratchett & Neil Gaiman, “Good Omens” (e.k. “Head ended”, aga sry, ma ei viitsi raamatukokku eestikeelse järele minna).
Ma ei tea, see koht tuleb millegipärast meelde, kui mõtisklen vahel selle üle, mis pagana pärast ma üldse oma ebasportlikkust põen. Õieti on palju seda põdemiseks nimetada, pigem põgus kärsitu kulmukortsutus. Nähh, kõik teised saavad hakkama, sina ei saa. Luuser.
Häh. Sellest ei pea ju tingimata probleemi tegema. Elati ju ennegi ja needsinatsed teised sõnad. Lihtsalt see on the sort of thing that the human I try to be would do. Kõik. Kogu müstika. As opposed to Vaeste Patuste Varjupaiga elanik, kes isegi oma päevakava kontrollida ei suuda, sest kunagi ei tea, kas järgmisse päeva pudeneb null, kaks või kuus eri tööd. Meenutagem, et “Heade ennete” Crowley oli tegelt deemon otse põrgust, eksole.
Vaata, sporditegemiseks tuleb olla sellist sorti… ütleme otse – rikas inimene. Ressursside ülejäägiga. Eelkõige tervise ja energia, seejärel aja ja jah, raha suhtes kah. Ja kes ei tahaks end sellisena peeglist näha, mh, ah? Rääkimata kontrollist, jaa, kontroll on hea asi.
Järgmiseks tuleks välja mõelda, mis alaga tegeleb inimene, kes sa püüad olla. Jooksmisega, vaata, on see häda, et sellega tegeleb everyone and his uncle, liiga ähmane.
Ülim kontrollilaks oleks muidugi ala, mis annaks teadmise, et võid tänaval pättidele jalaga lõuksi anda jne… aga endast rääkides eelistan realistlik olla, ma’i saaks kontaktse trenniga lihtsalt psühholoogiliselt hakkama.
Nartsissistlikel kaalutlustel võiks musklitele rõhuda, mu poisikeha omandaks sellega mõningase stiilsuse, aga nohjah. Bodypump sisaldab mu teada mingeid kangiga kükke vms ja mis mõtet on ronida, kui mingit osa ei saa põlvede pärast kaasa teha. Pluss raha, pluss logistika, rattahooaeg lõpeb otsa ja jala ei jõua kella peale kuskile. Kärss kärnas ja maa külmand, nagu ikka.
Heviaeroobika feil meenutas vähemalt seda, et kontrolli alla käib otsapidi ka koordinatsioon, noh, et sa tead, kumb on sul parem ja kumb vasak jalg ja kuhukanti nad raiped parajasti liiguvad. Loogilise järeldusena (või siis ka mitte) võtsin kätte ja käisin korra taiji trennis (või tai chi, kuidas soovite).
Hm, mõnele asjale sai nagu pihta ja põnev oli igastahes, aga mõnele jälle ei saanud. Ja vältimatult nagu jõulud jõudis kätte hetk, mil jäin nõutu ja tigedana seisma (krt, nüüd ei saa isegi öelda “nagu post”, sest postiasend on seal üks spetsiifiline asi). Üks vana olija kõrvalt hakkas nõu andma, järgmiseks jooksis treener kohale, “pole midagi, teeme koos läbi”, aga seks ajaks olin juba näost tulipunane ja mõistsin ainult pead raputada. Põgenik Herne tule appi, kus on nähtamatusepulber, kui seda vaja on?
Tagatipuks selgus, et ma tean seda treenerit, küll lihtsalt nägu- ja nimepidi mingist vanast ajast, aga üks asi on Zavoodis põgusalt noogutada (kui meelde tuleb), teine asi… treener. Hmh. Ja õpilane, kes ei oska käsi-jalgu liigutada. Mis kontrollist me siin räägime, kurat võtaks?
Hiilisin siis häbenedes ja nina salli peites koju. Selle asemel, et otsida üles mingi video, vaadata näiteks, kuidas David Carradine “seda teeb” ja n-ö tundi korrata, panin juutuubis hoopis tümaka käima, keerasin kõlaritel bassi põhja ja jätsin chi omi asju ajama, kuni illusoorne kontroll tagasi imbuma hakkas. Ja kuna mainiti, et reedeti tegeletakse rohkem paarisharjutustega, suren ma seesmiselt juba ette; ausõna, pole kindel, kas oma kondid sinna kohale vean.
Tümakat, muide, ei tulnud historyst kaugelt otsida, sest üks raadiost kuuldud lugu sõitis mu Kasabiani-perioodile juba ebaviisakalt sisse. Mitu päeva sügelesin, kuni õnnestus välja nuuskida, mis looga tegu: Fixers – “Swimmhaus Johannesburg” (möh?). Täitsa värske selle suve üllitis, aga oleks justkui otse 80ndatest välja karanud. Mmm. Lihvitud-poleeritud videoversioonist rohkemgi hakkas meeldima üks stuudiosessiooni ülesvõte* (ja see pole mõni Kabuli saladiskoteek, nagu riietusest järeldada võiks, vaid need tüübid tulla hoopis Oxfordist).
* ja minu kui muusikakauge inimese jaoks on lihtsalt jumalik näha, kuidas nt eelsalvestatud põhja päris trummidega jne kombineeritakse… müstika, puhas ilu. mida rohkem ma seda videot vaatan, seda rohkem karp lahti kukub.
Seekord leidis esmaspäeva hommik mind istumas bussis kohal nr 13. Lisaks argisele siblimisele ootasid Tartus üks lihtne, kuid by default ebameeldiv bürokraatlik asjaajamine ja heviaeroobika tasuta reklaamtrenn, mille meeldivuses juba ette mingit kahtlust polnud. Niisiis, kui ebausklikuks hakata, võis kaks korda arvata, kumb neist tõenäoliselt metsa läheb. Hmh.
Aga kõigepealt olin tunnistajaks haruldasele juhtumile – et reisija bussijuhil juhtme kokku ajab. Reeglina on vist ikka vastupidi, alates linnalegendi “kahest mutist” ja lõpetades ise kohatud huumorivendadega.
“Teie olete juht ja õpetaja, jah?”
“Eee… Bussijuht olen küll.”
Bürokraatiavärk sujus lausa ülevoolava sõbralikkuse ja korrektsuse õhkkonnas. Tagane, ebausk! 😀 Siis jõudsin isegi asjad kotti ja kohukese hinge alla visata ning trenni kihutada. End seejuures õnnitledes, sest olnuks mul veerand tundi aega oma sotsiaalse ärevuse toitmiseks ja meenutamaks, miks ~15 aastat tagasi aeroobikas kaks trenni vastu pidasin, poleks mu jalg küll uksest välja astunud.
Ometi osutus heviaeroobika isiklikult minu jaoks eepiliseks läbikukkumiseks. Umbes nii eepiliseks, et kui sellest tehtaks üks korralik pisarakiskuja-film, figureeriks selles kindlasti Nicholas Cage, kes teeks oma parimat peksasaand koera nägu ja teeks seda kaks tundi järjest, nii et vaatajatel tekiks vastupandamatu soov nüri lauanoaga oma veenide kallale minna. Vot sedasi.
Et eelviimasest reast treenerit eriti ei näinud, oli paratamatu, sest ettepoole poleks niikuinii roninud. Käte ja jalgade koostööl polnud kah viga – koostöö oli koguni nii hea, et need lihtsalt keeldusid eri suundades liikumast. Ja sedagi oli oodata, et kohe, kui natuke närvi läksin, kadusid a) võime taluda kedagi oma selja taga (keha tõmbus pingesse ja enam “lahti” ei läinud, vehi palju tahad) ja b) võime juttu helitaustast eristada. Kui palju kõrtsilauas muusika saatel jagatud tarkusi on niimoodi kaduma läinud, kui Libarott kõnelejale hajevil pilgul otsa vahib ja valede kohtade peal noogutab, oijah.
Miskipärast tundub, et mingi ette-kõrvale-taha-juurde sammukombinatsioon on kindlasti kõige lihtsam asi, mida aeroobikas üldse annab teha; mulle kui lapsena peotantsus käinule meenutas see veidi rumbaruutu, aint õnnetuseks meeste pidi. Nojah, minule käis see igatahes üle mõistuse. Järgmiseks lisati sellele veerandpööre ja äkitselt avastasin õudusega, et kogu mets põrnitseb veerand aega mulle otsa (tegelikult loomulikult mitte, aga vormiliselt siiski). Eks ma põrnitsenud nõutult vastu. Jeebus küll.
Ja kuna olen nii katastroofiliselt s*tt kaotaja, läks edasi kogu aur selleks, et joogipausi ajal mitte uksest välja nihkuda. Nii et ei oskagi nagu trenni kui sellist kommenteerida. Objektiivselt võttes kahtlemata äge. Hmm… venitusi oli vist päris palju. Ja muusika ei tohtinuks ka õrnahingelist esteeti trennist eemale hirmutada, sest Foo Fighters, Kings of Leon ja Shirubi Ikazuchi pole just kõige hevimad asjad, mida annab ette kujutada. Et ei tasu karta või nii. Kogu probleem oli ühe kontvõõra kahe kõrva vahel (kui see eelnevast jutust piisavalt selgelt välja ei tulnud, eksole).
Igatahes olin selle elamuse peale nii loksutatud, et alles Karlova vahel lonkides tabas mind selgeltnägijalik teadmine, et kesklinnas seisab üks selline-ja-selline jalgratas. Sest ma, kurat võtaks, ise parkisin ta sinna. Ajee, trenniõhtu missugune – juba vanarahvas teadis, et kui pea ikka ei jaga, peavad jalad jagama. Tüü-pi-line.
Novot, olen siin vaikselt uut korterit otsinud ja oi pagan, kuidas on närvid läbi. Vahepeal pidin pausi pidama, sest vajalikku massiivset algkapitali polnud käepärast, aga nüüd jällegi on tunne, nagu jääks pakkumisi aina vähemaks.
Polegi jaksanud seda seisu kellegagi arutada. “Kuidas läheb?” – “Oh, tavaliselt.”
Kartsin, et isegi põgus “oi kui kahju siis”-haletsus oleks mulle liiast, parem “kommentaarid välja lülitada”, kui blogižargooni kasutada, ja tuimalt edasi rühkida. Viga.
Nüüd on aur välja laskmata ja ma olen jõudnud end nii puntrasse mõelda, et siga ka ei näksi.
Selle asemel oleks keegi juba ammu võinud mulle rahulikult seletada, et kuule, Libarott, üürikorteritega jantimine ei võrdu automaatselt asotsiaalistaatusega, üürimine on täiesti normaalne ja aktsepteeritav nähtus, sa ei kerja kelleltki midagi, vaid maksad hüvede eest ränka pappi, eksole, mina elan näiteks kah üürikas ja elu on lill.
Vaat ennast ma miskipärast ei usu. Mitte ei õnnestu end veenda, et olen iseseisev inimene, töönarkomaanist ettevõtja ja maksumaksja. Peeglisse vaadates paistab hoopis, nagu oleks otsaette kirjutatud: mittetoimetulev isik.
Ei tea, see viimane on vbl konkreetse rahasummaga defineeritav sotsiaalsüsteemi termin. Mina määratlen seda igatahes kui inimest, kes ei tule iseseisvalt toime. Ja see hõlmab muuhulgas vajaduse joosta võhivõõraste inimeste vahet, keda sina ega su vajadused karvavõrdki ei huvita (seejuures endast head muljet jättes, ärme unustame), et elementaarset katuseniru pea kohale saada. Mnjah.
Sedasi olen omadega juba nii kaugele (või pigem madalale) jõudnud, et mõte kellegagi olukorra arutamisest tekitab juba iseenesest tõrget. Nagu hakkaks (mu oma välja mõeldud) klassivahe kaasa mängima. Umbes nagu “Neverwhere’is”, kus olid need inimesed, kes läksid hommikul tööle ja õhtul koju… “So life isn’t exciting? […] Great. Give me boredom. At least I know where I’m going to eat and sleep tonight. I’ll still have a job on Monday.” Ja siis need teised, All-Londoni elanikud, keda polnud eelpoolmainitute jaoks lihtsalt olemas, neist vaadati sõna otseses mõttes mööda.
Okei, kistud võrdlus, aga las ta olla.
Oh, ja siis veel see, et ilmselt ei saa ma kunagi endale koera võtta. Mitte et ma seda hommepäev teha tahaksin (muuhulgas ei suuda välja mõelda, kuidas pidada koera ilma autota, s.t kuidas reaalselt on võimalik koera bussis teise Eesti otsa vedada). Lihtsalt uitmõte, mis järgmise stseeniga omamoodi haakub.
Niisiis, ükspäev põrkasin tänaval kokku tuttava paariga, kes minuga samal tänaval elavad ja peagi perelisa ootavad.
Vahetasime muuhulgas ka paar lauset elamispinna-seisu teemal (minu poolt küll vastumeelselt) ja juhtusin õhkama midagi stiilis “küll te olete vaprad, et julgete kipakas üürikorteris lapsi saada”.
Millise komplimendi peale vaatas naispool mind nii, nagu oleksin äkisti hiina keeles rääkima hakanud, ning vastas ürgemalikult tüünel moel (hormoone ei saa vist süüdistada, ta ongi sihuke):
“Nojah, eks need, kellel oma korterit ei ole, peavad üürikorteris lapsi saama.”
Mispeale mina vaatasin teda nii, nagu oleks ta äkisti mingit tundmatut sküüdi keele murrakut rääkima hakanud.
Jessas, mul pole pähegi tulnud siuke asi. Eriti pärast seda, kui eelmise korteriralli ajal juhuslikult nägin, mismoodi elab üks Karlova üksikema (hulka hiljemgi oli elavalt meeles).
Kui kenal tööpäeva hommikupoolikul nett lambist tagant ära kukub, kehitab Lammas õlgu ja läheb kohvi keetma.
Sest interneti teed on imelikud ja lihtsurelikule äraarvamatud. Ja kui internet otsustab natukeseks värske õhu kätte jalutama minna, who am I to disagree?
Kui nett mõne aja pärast ikka tagasi pole ja Lammas näeb aknast oma teenusepakkuja logoga autot maja juurest välja keeramas, jääb Lammas natuke muresse, aga kehitab õlgu.
Sest need kaks asja ei saa kuidagi omavahel seotud olla.
Lammas teeb hoopis ruuterile reseti ja tunneb end ilge itiprofina.
Kui Lammas lõpuks telefoni kätte võtab, et ohtrate viisakuste saatel küsida, kaua seal-ja-seal kandis võrgurike kestab, selgub, et mingit võrguriket pole ja tehnik saadetakse asja uurima.
Tehnik väidab kõigepealt, et leidis kuskilt kapist logiseva ühenduse üles, aga Lammas taipab viimasel hetkel viiksatada, et tulemust pole näha. Ja nii ongi. Tehnik hakkab juba tagasi tänavale oma jaamade ja kappide juurde marssima, aga Lammas sibab talle järele ja piuksub vaevukuuldavalt, et kas trepikoja karpi polegi vaja kätte näidata?
Oh ei, mis seal ikka olla saab, aga vaatame siis igaks juhuks. Tehnik teeb karbi lahti, jääb äkisti hoopis tõsisemaks ja põrutab:
“Tohoh, mis siin kokku keeratud on? Kesse siin käis?”
Seepeale pistavad koguni kaks NaabriValvet pead koridori ja lõpuks ometi on Lammas piisavalt vihale aetud, et röögatada: “Kas täna käis keegi siin juhtmetega jubimas???”
“Muidugi,” vastab üks, “mul pandi hommikul nett sisse.”
…
Ehh, ma saan aru, et internetist sõltumine on üleüldiselt halb (vt ka Aidesi loo “Unbelievable” video) ja et eelmine tehnik oli Keskusest valed juhised saanud vms. Aga praegu hakkab mul halb mõeldes, mitu tänast/homset unetundi võinuksin säästa, kui oleksin kohe taibanud salkus fuuriana koridori tormata ja kriisata: “Nii, kus mu nett on?”
Arvasin, et olen oma talvepaanika-hoogudega ka blogi ahastavaid karjeid tihedalt täis toppinud, aga tuleb välja, et tõsise paanikapostituse võib leida näiteks 2007.a 29. novembrist ja eelmisel talvel olin suutnud 22. jaanuarini vastu pidada. Huvitav, mida ma enne seda tegin, külmaks läks ju kõvasti enne jaanuari? Ilmselt olin sellest blogimiseks liiga lapik.
Oot-oot, ja 2008/2009.a talv oli vist soe? See seletab dokumenteeritud musta augu puudumist.
Ja tagatipuks teenis eelmise talve ägamine kommentaari: “Sul ikka seda huumorit jagub, hoolimata hirmsatest ilmastikuoludest :P”.
Stiff upper lip – FUCK IT. Mina enam ei jaksa.
Hommikul koperdasin närviliselt lõdisedes kardinat eest tõmbama ja puhkesin aknast avaneva idüllilise talvepildi peale lihtsalt lahinal nutma. No arusaadav. Aga pärastlõunaks, kui kardinad jälle ette veetud, hakkas tunduma, et nüüd võiks nagu ära lõpetada, kaua võib, mul on tarvis niikauaks silmatilkade ja külma vee abil nägu pähe saada, et üle tee poodi pääseda. Mis lõpuks (kaheksa paiku) napilt ja silmile tiritud mütsiga õnnestus.
Ja nagu kiuste sattusin blogipuus ringi klõpsides rõõmsatele hüüatustele, kui ilus ja tore ja valge ja poriaeg möödas ja jõulutunne ja maitiamisveel. Tra, ma oleksin rõõmuga nõus pool aastat hallis udus ja poris ringi tatsama, kui ainult nullilähedast temperatuuri antaks. Märjad jaladki oleksid talutavad, vähemalt ei oleks valus. Vähemalt ei peaks mõtlema, kas neist lubivalgetest siniste küüntega sõrmedest kunagi veel asja saab. Ei peaks meenutama vastikute lumekämpudega kaetud käpikute ilget märja villa lehka ega seda tunnet, kui pärast jääkonaratele prantsatamist veel pool aastat “vesi põlves” on. So shoot me.
Ma lämbun siia kampsunite sisse ära, õlad on kössitamisest kanged ja valusad ja rinnus luurab mingi tuim valu; kuna mul pole erilist kalduvust psühhosomaatilistele hädadele, siis ilmselt pole tegu maailmavaluga, vaid millegi hoopis proosalisemaga.
[tsenseeritud]
Ma ei tea, mu meelest on Viru Folgi otseülekande-variant ilgelt bro, kuigi niipalju kui siiani olen jõudnud sellest osa saada, kipub see rohekas ja ruuduline pilt ikka igasuguseid trikka tegema alates lihtlabasest hangumisest (mis on vb hoopis mu arvutirondi viga) ja lõpetades fade to blackiga üpris suvalisil hetkil. L@ssiet pole seni näinud, aga küll jõuab… Naerata ja lehvita, L@ssie, ükskord näeb Suur Vend sind niikuinii.
Juhhei, Korpiklaani lendas peale, Libarott on end siidri ja šokolaadiga kenast arvuti ette istuma sättinud ja mõtiskleb, et homme samal ajal on ju Garmarna (issake, mul on siiani tapvalt piinlik, et kunagi aastaid tagasi kippusin purjus peaga Garmarna laule laulma – midagi teha ei ole, that shit blew my mind) ja isegi kui salvestused üles jäävad, on otseülekandel siiski mingi võlu… oh seda digi-/infoajastut küll, kes oleks omal ajal seda arvanud. Kusagile välja hängima niikuinii ei viitsiks minna – kuigi palav nagu pole, ei ole millegipärast õhku hingata.
Üks asi on siinkohal lausa hüsteeriliselt naljakas, nimelt kui vabalt valida saaks, oleksin praegu hoopis Saksamaa poole teel (vähemalt). Jee rait. Noh, sellest faktist ei saa kuidagi mööda vaadata, et sellist lainappi (minu jaoks) enam ei tule, juba terve talupojamõistus ütleb, et täpselt sellist komplekti (ega paremat) mõnel järgmisel aastal kokku ei panda. Näiteks. In Extremo, Editors ja Placebo. Just sedasi järjest. Rääkimata muudest. [Rõve sõim serbia keeles.]
Ausõna, ma isegi korra natuke uurisin, mismoodi sinna jõuda, aga kui puhtteoreetiline eelarve (ilma söögi, linnatranspordi, merchi ja muude lõbudeta, pluss arvestatav võimalus, et vähemalt üks hosteliöö oleks ka lisandunud) ületas täiesti pingevabalt 5000 krooni piiri, siis vandusin põhjalikult, valasin paar (viha ja enesehaletsuse) pisarat ja jäingi nukralt kodunurka konutama. Teate, mis näiteks rongipiletid Saksamaal maksavad? Uskuge mind, te ei taha ka.
Tean, et ma ei oska elada. Väga hästi tean.
(Aga samas olen ainus inimene, kes seda mulle öelda tohib, mind you. Some have found it out the hard way.)
P.S. (kl 23.50) Jeez, see Korpiklaani kavatseb vist öö läbi edasi lasta. Happy little boozers indeed.
P.P.S. Ja sina, sa tead küll, kes – kes mind ülaltoodud rändi lühendatud versiooni peale telefonis “lohutas”, et ju siis pean hoopis Talna Tapperisse tulema – ma alles mõtlen, mis oleks sobiv karistus selle psühhotrauma eest. Tassin su Tapperisse kaasa, vot. Või oleks Beats from the Vault karmim variant? Hmm.
Istun, vahin tõtt… kookospähkliga. Sügavas nõutuses. Tegelikult on üsna kindel, et suure hambulise kööginoaga annab ta pooleks saagida, aga kuna ma tollega end kunagi juba veristanud olen, tuleb veel julgust koguda. Tont võtaks, mul pole isegi isu kookospähkli järele, tahan hoopis proovida helmekaktust koorepoolikusse istutada – epifüüdile võiks ju meeldida, ja praegu potis kiratseb teine miskipärast.
Appikene, pähkliraip loksub ka veel, ja mitte vähe. Hea, et niigi hilja avastasin, eksole.
Vaat selliseid asju meile ülikoolis ei õpetatud.
Täna laekus üks tavalisest suurema mahuga töö; lehekülgede arvu kuuldes limpsasin juba keelt, et ehk on mõni põnev raamatulaadne asi, ehk saab naljagi. Ma siiamaani itsitan seda lugu, kuidas kevadel rahahädas ahastades tõlkisin samal ajal raamatut (ok, poolt) teemal, kuidas rahamuredest jagu saada. Iroonia on nii ilus asi. Noh, selgus, et tüng. Süsteem, kvaliteet, nõuded, juurutada, rakendada, blablabla. Pea vajus kolksti lauale.
Eelmises postituses mandumist ja killustatust mainides pidasingi silmas seda, et ei tea, kaua jaksan nii, et hommikul süvenen metallkonstruktsioonide hingeellu ja õhtupoolikul innovatiivsetesse mähkmematerjalidesse. Vahel igatsen ülikooliaja järele, kui oli põhjust vähemalt nägu teha, et sa valid endale mingi teema ja tegeled sellega sügavuti, süstemaatiliselt ja suure sisemise põlemisega. Ajee.
Eelmisel nädalavahetusel käisin suures vaimunäljas üht kirjandusteadlaste konverentsi kuulamas; või noh, mõnd nime ja ideed kirja panemas, mida ma headest kavatsustest hoolimata niikuinii edasi uurima ei hakka (lõppeks pole kirjandusteadus kunagi päris minu teema olnud) ja imetlemas inimesi, kes on oma tegemistes piisavalt enesekindlad, et mööda maailma rännata ja teistele sellest teada anda. Üks (välismaine) doktorant oli koguni nii enesekindel, et marssis pulti ja kuulutas, et ega ta ettekannet ette valmistanud pole, räägib lihtsalt, mida ta oma doktoritöö jaoks uurib. Nojah. Ilmselt võib ka nii. Nädalavahetus sisustatud, linnuke kirjas, ninaesine tasemel (mm, kohvipausi küpsised maitsesid küll hästi) ja ega ometi oma raha eest, onju. Tahaks ise ka midagi sellist suuta.
Mõni päev hiljem raputab 😛 blogosfääri juhtum, mida oma hingerahu huvides lähemalt käsitlema ei hakka, Rojukene ja kompanii on seda piisavalt teinud… nonii, Postimees ka… kuidas teemat iganes määratleda, minu jaoks on see just lugu enesekindlusest, olgu siis naiivsest või mitte, akadeemilises sfääris või mujal.
Ja mina olen kogu aeg põdenud, et olen nii rumal, naiivne ja analüüsivõimetu olevus, et poleks üldse pidanud ülikooli ronimagi. Hei, mida kuradit siin põdeda, see on parimal juhul normaalteadus, everybody’s doing it. Mitte et ma seda praegu avastanud oleks, aga see ei takistanud mind hästi kähku akadeemilistest sfääridest jalga laskmast, kui õrna haisu ninna sain, millistest isiklikest kiiksudest, intriigikestest ja territorial pissingutest too õhkkond koosneb. Hapud viinamarjad? Vabalt.
Ma tahtsin selle asemel midagi asjalikku teha, ja siin ma nüüd olen. Teadmisega, et ma ei hakka hommepäev ei doktorantuuri astuma ega kirjastustelt proovitöid nuruma, sest kui on midagi puudu – nimetagem seda enesekindluseks või milleks iganes -, siis vägisi seda külge ei poogi. Ah, ilmselt saab must lihtsalt proua Agnese mantlipärija, oodake veel paar aastakümmet. Pole ka paha võimalus vaimliste vajaduste rahuldamiseks.
(selgitus mittetartlastele: proua Agnes oli üks pisike vanatädike, selline pearäti, kampsuni ja käekotiga, aga rätt oli ikka edevate narmaste või kuldniidikestega, kampsun pitsiline ja valge või roosa ning käekotike kullakarva; nii ta käis kõrgete plokk-kontsade klõbinal ja särasilmse entusiasmiga kõikvõimalike kultuuri- ja kirjandusvaldkonna konverentside jm ürituste vahet. Praeguseks on ta läinud suurele taevasele luuleseminarile ja ausalt öeldes tunnen temast vahel puudust.)
Hommikul ärgates olin tõsiselt, vankumatult kindel, et täna on LAUPÄEV. Siis tekkis unesegases peas tillukene kahtlus. Siis vaatasin telefonist kalendrit. Reede oli. Siis ajasin vandudes kargu alla ja avastasin, et väljas sajab laia lund. Milline ilus päev…
Siis hakkasin mingil ajendil raadiost tuleva loo sõnu kuulama ja säristasin endal juhtme korralikult kokku.
Def Räädu + Spija & Treee “Ilusate tüdrukute elu” (mingid Bashmendi kuningad on sisse topitud, aga muidu originaalilähedane versioon)
ilusate tüdrukute elu pole kerge
see võiks ju olla igal mehel ütlemata selge.
päeva järel kuristiku äärel hirmus käin
kukkuda ei taha, sest Paradiis kauge näib.
hinges valitseb põud, aga keegi mulle ei anna nõu,
kannatan ja loodan – nii areneb inimtõug!
ilusate tüdrukute elu pole kerge
ei mul pole meest ega tööd ega kodu
ei ole ma haige ega kole ega loru.
olen kui lind murtud tiivaga
kes kõrgelt, kaugele ei saa lennata.
sest üks päev pistis puuri mind ego-koll
ja edevuselaadal müütas nagu iga loll.
sealt pelgupaika pagedes mind tabas staatusetoll
mu saatust proovis juhtida üks ilgelt kole moll.
tahaks karjuda –
ärge õpetage, kuidas tuleb elada!
iga loll räägib seda, mida ise teab. /…/
Möh. Einoh, Def Räädu omad ikka oskavad sõnu seada.
Olgu iluga kuidas on, aga et elu pole kerge, seda saan omalgi nahal valusalt tunda. Hoolimata sellest, et võimalus napilt-napilt asjad korda saada on silmapiiril (kahjuks ei sõltu see ainult minust ja ma vihkan inimestele pinda käimist). Ja et punktis, kus ei jaksa enam head nägu teha ja “kuidas läheb” peale räägid, nagu on, selgub, et sõbra abikäsi ei olegi ainult muinasjuttude maailma kuuluv nähtus (see üllatab mind alati, ALATI).
Nagu kiuste juhtusin jälgima mõni päev tagasi paaris võõras blogis toimunud parajat mullistust (mitte segi ajada mulliajamisega) võlgades töötute perede ja õpitud abituse teemal. Teine Eesti, jajah. Just see teema, mille üle ma enda näitel (kelle siis veel) nädal-paar tõsiselt mõtisklenud olen.
Iseseisev naisterahvas ja “tubli” maksumaksja – mnjah, see tore konstruktsioon omandab vahel mõru kõrvalmaigu. Mitte et ma midagi muud olla tahaks. Aga. Tegelikult on mul õpitud abitust omajagu – käin ringi ja halan, et ma ei oska, ei julge, ei taha jne. Appikene, ma ei oska end müüa. Ui-ui, ma ei saa suhtlemisega hakkama. (Endal hakkab ka paha jah.)
Kuid samas olen alati teadnud, et keegi ei tule minu eest probleeme lahendama – jah, otse öeldes, et mul pole kelleltki abi loota (ütlesin ju, et vastupidised juhtumid panevad hämmastusest õhku ahmima – ja ei tasu õnne liialt proovile panna, eks). Tuleb kas ise rabeleda või ilma olla. Ei aita siin Võsapets, Õhtuleht, sms-laen ega selgeltnägija Nastja.
Kas see eristab mind automaatselt “teisest Eestist”? Siinkohal tuleb meelde üks paari aasta tagune juhtum – ajast, mil viimati üürikat otsisin.
Üks maakler oli muidu asjalik ja sõbralik, aga kui ta reipal naljatoonil päris “Aga miks te endale korterit ei osta?”, oli yours truly kõpsti veendunud, et selle tüübiga tuleb hästi ettevaatlik olla. Läksime siis koos korterit vaatama; umbes ukse taga suvatseti mulle mainida, et eelmine üürnik – väikese titega naine, kel mees kinnimajja läks – elab veel sees, on üürid-värgid võlgu; ühesõnaga, väike asi ehk väljatõstmine tuleb veel joonde ajada.
Naist kodus polnud, läksime aga varuvõtmega sisse ja no ma siis vaatasin seda kohta… mis oli küll raskendatud, sest ukse juurest eriti kaugemale ei pääsenud – tilluke, pime, ülimalt kahtlustäratava ahju ja elukoleda tapeediga kööktuba oli täis laialipillatud riideid, mähkmepakke jm titeasju, musti nõusid ja muud träni. Maakler veel seletas, kui tubli ta on, suhtleb sotsiaaltöötajatega ja püüab naisele sotsiaalkorterit välja rääkida. Mina olin lihtsalt sõnatu.
Miks see lugu siiani painab? Ma ei oska ju end selle naisega samastada. Temasugustel on vähemalt võimalus (ja seaduslik õigus) abi oodata, ükskõik kui pika hambaga seda siis antakse. Maaklerist ja tema nähtud vaevast pole mul ammugi kahju. 😀 Aga mul on häbi, et lasin end nagu viimane lammas segada olukorda, kus teiselt inimeselt võeti järjekordne osa tema inimväärikusest. (Ma ei julge kasutada väljendit “õigus kodu puutumatusele”, tont teab, kas see antud juhul de jure kehtis.)
Mis siis, et teda seal polnudki. Mind poleks pidanud seal olema.
Kas see, et ma olin lastetu töötav naine ja maksujõuline klient, seega maakleri silmis õige inimene ja automaatselt oma jope, tegi mind kuidagi paremaks? Kas see on ikka väga tore, et kui kõik oleksid minu moodi pessimistlikud ja umbusklikud, poleks sotsiaalsüsteemi lihtsalt tarvis, sest keegi ei küsiks abi ja kui pole nõudlust, pole vaja ka pakkumist? Ma pole selles nii kindel. Kannata ja looda, muidugi…
Sel juhul ei tuleks kellelegi meeldegi, et kedagi või midagi võiks aidata. Sotsiaaldarvinism võiks rahulikult oma tööd teha, inimesed rabeleksid vaikides murdumiseni ja murdudes läheksid lihtsalt talvel metsa, istuksid puu alla maha ja ootaksid, kuni uni peale tuleb.
Ja siis palvetagem sääraste talvede eest nagu praegune, sest see tähendab, et laibad sulavad hiljem välja. Koristama neid niikuinii keegi ei lähe.
mm… ma mõtlesin järele ja jõudsin tõdemusele, et vist ikkagi armastan ennast (no räägitakse ju, et peab), mitte et selleks mingit objektiivset põhjust oleks, aga lihtsalt – *laiutab käsi* – mis mul muud üle jääb, mh, ah?
tsiteerides klassikuid: kui ise ei tee, on tegemata kõik.
olgem ausad, olen nii mõneski kriitilises olukorras käitunud/valinud ennast armastava inimese moel ja mul on selle üle neetult hea meel. isegi kui see mõnele üllatuseks on tulnud. ma ei tea, miks.
ju siis olen lihtsalt sündinud mõningase selgrooga (ja hea seegi). tähendab, muud mõistlikku seletust ei leia.
aga vihkan oma elu. vahel.
elu on, nagu peaks teda hundi hammaste vahelt välja kiskuma.
jälle rubriigist “kust kurat see ajusse kinni on jäänud”. kõlab nagu Tammsaare, aga hunt seda teab.
ütleme, on vaja, et teostuks asi A. muidu rakenduvad pealkirjas nimetatud atribuudid ja seda viiesajaga.
selleks on tingimata vaja ära teha B.
mis omakorda eeldab C ja D.
D-d pole mõtet teha enne, kui C tehtud.
C teostamine on aga võimatu-võimatu-võimatu, sest selleks on vaja inimestega suhelda. poolvõõraste inimestega, tähendab.
mis on mõne jaoks isegi parematel päevadel paras katsumus, aga ei lähe mitte, kui oled mitu ööd järjest x ajal neli-viis tundi maganud, nii et normaalsete inimeste tööpäeva jooksul on maksimaalne saavutus üks silm lahti kangutada, kööki kohvi järele tuikuda ja siis hullumeelse näoga klaverit peksma roomata, tehes vahepeal liigseid juutuubi- ja blogtree-pause, kui juhe kokku lendab ja kere karjudes süüa nõuab. järeldus: jääb tegemata C, seega ka D, rääkimata B-st – ja terendabki A jälle kusagil helges tulevikus, ei sammugi lähemal.
autosabotaažil pole autodega midagi pistmist. selge on see, et pardakompuuter logiseb… viirusetõrje tegemata, otsast otsani tolmu täis, ventikas läbi ning black screen of death on vaid aja küsimus.
homme hakkan tubliks.
või siis mitte.
huvitav, kui kaua on võimalik “distsiplineerimatu, aga andekas / andekas, aga distsiplineerimatu” imidžiga end vee peal hoida? tundub, et miski minus on võtnud nõuks selle välja selgitada.
vahepeal tahtsin nii väga, et universum (mitte L@ssie oma, vaid see teine, väiksem, noh) mulle korraks pai teeks ja ütleks, et olen niisama ka tore ja armas, ilma et peaksin end 24/7 tõestama. pai nurumiseks ostsin 25 eegu eest lotopileteid ja võitsin 19 krooni. patt oleks nuriseda – sain ju, mis tahtsin.
aga tõenäoliselt on universumi paikrediit sellega ka ammendatud, nii et juhhei, jätkame aga rõõmsalt vanas vaimus: life’s a bitch and then you die.
Pärnu on nii võõraks jäänud… mingis mõttes on see kergendus; täieliku anonüümsuse tunne on omamoodi turvaline. Ja kui (tavaliselt hilisõhtul) sinna saabun, lähen koju väikese ringiga läbi tühja pargi või mööda kõrvaltänavaid, vajades teatud puhveraega kapseldumiseks… nina jopekraes ja pleierile kaasa jorisedes. Mis on ju veits imelik, aga küll ma jälgin, et kedagi kuuldekaugusesse ei satuks. Oh, kesse minnu iki tunneb.
Ja see voodi, kus ma kuueaastasest peale maganud olen, pole enam oma, mu ragisev kael haliseb oma koduse tatrapadja järele ja juba ärgates tervitavad mind räme peavalu ja kummitav lugu, mida mul pleieris pole ja mille sõnugi ma õieti ei mäleta, seega laseb põhiliselt üks fraas peas ringiratast.
Damn this place
Ohjah.
It makes a girl out of me, parafraseerides. Vajutan telefoni äratuse kümneks mindiks edasi ja meenutan, et omal ajal oli mul kombeks ärgata umbes veerand tundi enne äratuskella helinat ja kuidas ma siis püüdsin aja kulgu tagasi hoida. Hea nipp selleks on püüda mitte millelegi mõelda, iga mõtteidu julmalt lömastada ja teha teadvus võimalikult lagedaks. Hakkad mõtisklema, siis liigub aeg välgukiirusel ja juba tirisebki kell, pannes südame ahistusest pekslema. Arvatavasti tegin selle nipi kätteõppimisega endale pöördumatut kahju. Mnjah.
Juba siis oli teada, et algav päev ei ole kindlasti kohe too helge homne ega ka samm iseseisvaks täiskasvanud kodanikuks kujunemise suunas, sest näiteks koolis esinevat täiskasvanud kontingenti jälgides sai liigagi hästi aru, et tegemist on zombiparaadiga ja see ongi kogu too tulevik. Going through the motions.
Meenub, et kui õppisime emakeele tunnis ametlike kirjade, avalduste jms vormistamist, kirjutas üks klassivend originaalitsemispüüus seletuskirja selle kohta, miks ta oma vanaema kirvega ära tappis, mispeale õpetaja (muide, üks nooremaid ja ärksamaid ses kambas) luges vajalikuks pidada hoiatavalt pessimistlik jutlus teemal, mis juhtub inimestega, kes “ei mahu raamidesse”. Neil on elus raske. Kasulik teada, eksole.
Ei suuda meenutada, kas meil oli selline aine nagu ühiskonnaõpetus… vist oli, aga mida seal räägiti… tühi koht mälus. Selle asemel tegi ühiskonna toimimise meeldejäävalt selgeks keskkooliaegse inglise keele õpetaja lihtne selgitus (viisil “elementaarne, Watson!”), et ärgu me ülikoolidesse sisse saamisele väga lootku, sest arvestades meie kooli piirkonda (st kohati agulilaadne puumajade kant) ei ole loomulikult mingit taset loota. Ah soo, selge.
Mitte et see mind eriti morjendanuks (v.a agulilapse kompleksi osatamine), selleks ajaks olin nii maatasa ja tuimaks tambitud, et keskkooliks kooli vahetamine (tuleviku huvides või nii) oli niikuinii mõttetu rabelemisena tundunud. Ega midagi poleks muutunud, kui, siis halvemuse poole. Sütevaka humanitaargümnaasium oli näiteks hullult üles haibitud, oo, lõpuks ometi üks eliitkool blablabla, sinna “vaprate ja ilusate” sekka poleks ikka julgenud nina pista.
Üks suuur ambitsioon oli küll – jõuda sinnamaani, et going through the motions oleks võimalikult valutu ja ei nõuaks erilist inimestega suhtlemist, ning muul ajal suuta piisavalt massi sulanduda, et mitte teenida lõbustatud-haletsevaid pilke. Okei, see on enam-vähem õnnestunud ka. Tuleb sellegi eest tänulik olla.
Siis lähed klassikokkutulekule (viga!) ja tüdruk skaala teisest otsast ehk siis klassi kõige popim tšikk kilkab oma armsa särava otsekohesusega: “ma arvasin alati, et sina hakkad hoopis õpetajaks!” *õkk* “Või ürituste korraldajaks, sa olid ju nii kultuurihuviline!” Siuke pomm lõi nii kauaks tummaks, et jäigi küsimata, ei tea, millal me õige kultuurist või üldse millestki rääkinud oleme… mismoodi ta selle kultuurihuvi tuvastas, kui me terve keska-aja praktiliselt ei suhelnud??? (Oh, ega ma ise poleks ka endaga vabatahtlikult suhelnud… vähemalt teiste nähes, võinuks staatusele halvasti mõjuda.) Vä-ga huvitav. Olgu öeldud, et polnud ma s****gi kultuurihuviline, ilmselt arvas ta, et mis üks nohik muud ikka olla saab.
Jonas Gardelli “Koomiku lapsepõlv” olevat üks kõhe raamat, aga olgem ausad, oma järje (kahjuks pole seda tõlgitud) kõrval on see imho lapsepõlve süütud, muretud mängud. Hea küll, surma seal järjes keegi ei saa, aga krt, üldiselt on raamatutel-filmidel päris raske mind ulguma panna, eksole.
Ühes mina-vormis “kommentaaridest” jutustuse vahepeal küsiti umbes nii: miks ma oma klassikaaslasi siiani vihkan, liigagi palju – sest vihkamine on liiga lähedane hirmule -, miks püüan neid oma mälust kustutada, miks ma ikka veel kardan, et “nad jõuavad mulle järele”? – Kui tegelikult oli kõik päris kena.
(Tähendab, suheldi, sõpsiti, käidi üksteisel külas… eeldusel, et suutsid välja võidelda või osta mingigi positsiooni karjas. Kui ei suutnud, oli s*tt lugu, muud midagi. Sarja kolmandat osa “Jenny” pole lugenud, see on vist veel süngem.)
Tegelikult on selle segase rändi inspiratsiooniks Notsu blogis elavat vastukaja tekitanud koolivägivalla teema ja selle lugemisest tärganud mõte, et koolivägivald/kiusamine on näiteks tõrjutuse kõrval isegi erikuradi glamuurne (ok, on küüniline sõnastus siis on), näedsa, peetakse probleemiks, arutatakse tõsiselt, pakutakse välja võimalikke lahendusi.
Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.
Muuhulgas ütleb Notsu kuldsed sõnad: “Ega ma ei arvagi, et enamikus koolides oleks mingid eriliselt nurjatud lapsed, nad on lihtsalt lapsed, kellel on igav ja keda on liiga palju koos, et üksteist indiviidina võtta.”
– just, pole ma suurem asi analüüsija, aga tundub, et too märja halli kaltsuna lehkavate klassiruumide kohal ripnev igavus ongi see, mis tagasivaates nii mõndagi seletab. See on päris vastik vaatepilt, mida inimesed kollektiivis tegema hakkavad, kui neil igav on ja kui kellegi juures haistetakse kasvõi aimamisi potentsiaalse peksukoti lõhna (see viimane võrdpilt pärineb kah Gardellilt).
Lüüakse igaks juhuks esimesena ja lüüakse kõvasti, sest kardetakse vastasel korral ise sellesse rolli sattumist – grupidünaamika reeglid on halastamatud. Ja lööjad pole mitte loomulikud liidrid – nemad tunnevad end piisavalt turvaliselt -, vaid just sellised “ohustatud”.
Oi, ma olen seda näinud päris ootamatutes kohtades ja päris normaalsete täiskasvanute esituses ja see ei väsi hämmastamast, kuigi on ju nii loogiline ja loomulik. Igatahes ei oska ma selle peale enam vihastadagi, pigem on naljakas. Mis teeb muidugi asja hullemaks, sest kellele ikka meeldib, kui teda pooleldi irvitades, pooleldi vastikusega vaadatakse.
Nii et parem on sellistest kahtlase väärtusega lõbustustest hoiduda. Kui tegelikult on kõik päris kena. Loodusseaduste vastu ei saa niikuinii, kui udus sohu jalutad, siis ega udu süüdi pole. Mis sai siilist udus, kui tal polnud isegi moosipotti ega ootavat sõpra? Keegi ei mäleta, kuhu laukasse ta kondid jäid, teadagi. Tavaline lugu.
“Heavy Cross” laseb peas ringiratast, juba teist päeva. Valus. (Ahaa, ma tõstan selle video parem siia, on asjakohasem.)
Tähendab, käisin nädalavahetusel Tallinnas. Jäin endise pinginaabri sünnale koledasti hiljaks, kinnistades nii eelarvamust tartlastest, kes ei tunne kella ega kalendrit. (Või kui tunnevad, siis ainus relevantne kellaaeg on kell kümme õhtul. See selleks.)
Sõbrants oli pere suurenedes kolinud linna äärde: vaiksed tänavad, uuemapoolsed väiksemad kortermajad, tooni annavad noored lastega pered, kujutate ette küll. Mina sellises kohas elada ei julgeks, minu eelarvamus ütleb, et varem või hiljem hakkab mingi külakogukonna sündroom mängima, aga kangesti hea meel oli silmnähtavalt rahuloleva sõbrantsi ja tema vahva pojaraasu üle (kel ilmselt mängukaaslastest ja hilisematest eluaegsetest sõpradest puudust kätte ei tule).
Nooh, seltskond pärib siis Tartu elu kohta, “sa elad ikka samas kohas? ja plaanid päriseks Tartusse jääda?” jne, mispeale vastasin automaatselt õlakehitusega: “oh, kuhu mul sealt ikka minna on”. Järgmisel hetkel taipasin õudusega, et see vastus sedalaadi küsimusele ongi viimastel aastatel suhteliselt automaatselt tulnud. Korraga ei tundunud see enam… hea.
Oh, hüva, teemad vahetusid ja tõrjusin tolle pisikese seesmise torke sujuvalt unustusse, varsti oligi pidu läbi ja siirdusin öömajale ühe teise sõpsi poole, muuhulgas vältimaks kella seitsmest pudrurallit 😀 (võeh, punkt lapsevanemaelu kahjuks).
Päikesepaisteline pühapäev möödus ohjeldamatu tšillimise tähe all – tšill Kukus, tšill Levikas, tšill Rotermanni kvartalis, vanalinnas ja Rahva Raamatus, täisprogramm, ma ütlen. Mingi hetk jutu sees pahvatasin “heh, koli või ise Tallinna”.
Trahh!!!
Kuramus. Ma’i saa sest ideest üle enam.
Olin jummala kindel, et viga on minus, kui ma ei suuda enam vahtida üha samu Karlova tänavaid ning jõgi, Toomemägi, kogu kupatus ei tekita enam mingeid emotsioone – no et lihtsalt olengi nii igav inimene, sellepärast ongi mul igav Tartus ja ilmselt ükskõik kus mujal kah. Seda niikuinii, selle vastu ei vaidle keegi.
Aga võib-olla, nii hüpoteetiliselt, on asja juures üks pi-si-ke lisaklausel: äkki ongi Tartu end lihtsalt ammendanud?
Ah, mida iganes. Projekti materiaalsest poolest saaks terve jeremiaadi, sellega lugejaid piinama ei hakka. Praegu mõtlen, et elaks selle idee otsas Tartus talve üle, püüaks tublimaks hakata ja töövõimaluste osas maad kuulata, ja siis umbes aasta pärast vaatame seda asja. Samas, sellised põgusad “homme hakkan tubliks”-hood pole minu puhul haruldased. Nii et.
We can play it safe or play it cool
Follow the leader or make up all the rules
Whatever you want, the choice is yours
So choose
Esmaspäeva hommikul startisin kesklinna poole, et veidi aega parajaks teha ja siis bussijaama kolistada. Vantsin läbi Tammsaare pargi, mõtisklen parajasti tõsiselt eelmise päeva Ilmutuse üle, ja äkitselt jalutab mulle vastu Nirti. Ega ma kindel polnud, me pole ju mingid tuttavad, aga tagantjärele (kuna Nirti juhtus blogis oma tolle päeva riietust kirjeldama) ei jäänud erilist kahtlust. Kaabu, pikk seelik, any colour you like as long as it’s black, just. Loo iva on selles, et ma olin Nirti hiljutisi Tallinna-kolimise muljeid lugenud ja mõttes ägedalt kaasa noogutanud, stiilis “voh! just! need asjad Tallinna juures meeldiksid mullegi”.
See oli märk, lapsed, ma ütlen teile. 😀
Järgmiseks põrkasin tänaval kokku ühe teretuttavaga, kes mu üllatavalt isegi ära tundis, ja kuna mul oli niikuinii vaja pool tundi surnuks peksta, laterdasime pikalt-laialt muusikast ja üritustest, mis tuletas järjekordselt meelde, et Tallinnas on igasuguseid häid kohti ja pidusid. Ohhh. Kainestav mõte on see, et tõenäoliselt poleks mul kunagi taksoraha, et peolt koju pääseda, seega – ei mingit pidutsemist.
Aa, sellega seoses: kui hiljuti sai siin Sinist “promotud”, siis ma juba imestasin, et miks plaadiesitluskontsertidest midagi kuulda pole; selgub, et asi on korralduses ja inf on lihtsalt hilja liikuma hakanud. Igatahes juba järgmisel neljapäeval (näedsa, kirjutasin algul “sel neljapäeval” – tartlane, ei tunne kalendrit! – 24. niisiis) on Von Krahlis Sinine, Allan Vainola & Unenäopüüdjad ja Kirtana Rasa – eks ole põnevalt kirju seltskond. Ja varsti peaksid nad Plink Plonki ka jõudma (26. sept nimelt). Bueno.
P.S. “The Machinist” on tõestatult väga vale film natukenegi närvilises meeleolus vaatamiseks. Aga kuradi moodi mõjuv ikkagi. Mulle meeldivad nutikalt struktureeritud asjad, isegi kui selle struktuuri lahti muukimiseks veidi vaeva tuleb näha (ehk siis mõttega vaadata). “Mulholland Drive” ilma mingi mängulisuse ja glamuurita: räme, kõle, painav ja… neetult hea. Prr. Kui ma nii väsinud polnuks, oleksin eile vist sama unetu olnud kui too peategelane seal.
Alustasin mustandit: “mulle ei meeldi” ja jäin toppama, arutades endamisi, et kellele ikka meeldib… meeldetuletus, et mõni asi kipub paratamatult üle mõistuse käima ja et päris kõigega ei saagi perfektselt hakkama. Milline avastus, eksole. Ja kahtlus, et tõenäoliselt on Eestis mingi väga väike seltskond, kel oleks kõik eeldused antud ülesande üle täit kontrolli omada, ei tundu mingi vabanduse ega lohutusena.
Kui Placebo “Meds” järjekordselt kummitama kukub, on see nagu plinkiv häiretuluke juhtpaneelil, juures suur punane kiri “STRESS”. Teagi miks, ilmselt kõlksub hüplik rütm närvilisusega kenasti kokku, rääkimata läbilõikavast kulminatsioonist. Beibiiiii!!! Did you forget to take your meds?
Sellega meenus, et mul vedeleb vist siiamaani kusagil muu träni hulgas üks pisike rooza tablett, järele mõeldes mingi viis aastat juba… püha mooses, jah, vähem küll ei saa olla. Mõte oli omal ajal selles, et kuni selle viimaseta hakkama saab, ei ole asjad hullud midagi. Ja polnudki, nagu näha. Leebe Bromazepam, mitte mingi ärakustutaja kraam, mida kartma peaks, aga enesesisenduseks piisas.
Sellega meenus, et ammu juba oli plaanis “Equilibrium” üle vaadata. Kunagi “sundis” vennake Kutsu, filmi tr00 fänn, mind seda vaatama ja rikkus rsk elamuse täiega ära, kiites asja ette nii üles, et pettumus oli vältimatu. Nüüd olin just teise sõbra käest üsna ninakirtsutavat kommentaari kuulnud ja sündind opositsionäär, nagu ma olen… noo, täiuslik too teos pole, aga töötab küll.
Ühiskond, kus kõik seaduskuulekad kodanikud on pidevalt emotsioone välistava preparaadi laksu all, kõik on nii korras, calm ja cool, väikeste vajalike mööndustega. Mõned aga, näe, ei oska seda hinnata. Loomulikult on välja töötatud ka meetod sellistega toime tulemiseks – emod ahju! (kus ainult räägitakse, kus tegutsetakse, onju). Kahju, et ühiskonda veidi “laiemas plaanis” ei näidata, see kompott vihjetest Kolmandale Reichile, kristlusele ja nõiaprotsessidele on päris mõnusalt jabur.
Muidugi on see film liiga Matrix, liiga palju kraade Fahrenheiti, ebaloogiline, naiivne, by definition teostamatu kontseptsiooni ja piinlike CG-linnamaastikega; jämedakoeline, pateetiline ja raskepäraselt sentimentaalne nagu Rammstein või “Nibelungide laul”. Aga eks see sentimentaalsus vist poebki publikule naha vahele, ja näitlejad päästavad ka palju.
Ja minu sügavalt isiklik arvamus on, et võrreldes “Matrixi” omadega on igasugused tapastseenid siin palju ilusamad. Irw, küllap muuhulgas seepärast, et lühemad… Kuna meil on ikkagi tegemist gun kata tipptegijaga, siis efektiivsus selle tõttu ei kannata, 14. koha edetabelis rabab ikka ära 😀
(ausõna, esimene “Matrix” oli kunagi elamus kahtlemata, aga teist või kolmandat vaadates tabab mind kestev tähelepanuhäire… ah, oma viga)
No ja kooslus berni karjakoera kutsikas pluss Bale ühes kaadris sulataks ilmselt kaledamagi südame, hehe.
Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada 😛 )
pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.
esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.
ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.
kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.
tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.
an epic fail at human life, indeed.
hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.
aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.
sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.
närvivapustus vist.
(kätevärin – check. külmatunne sõltumata ruumi temperatuurist – check.
pisarad – check in bold.)
jõuetu viha objektide sortiment muudkui täieneb.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
Ja nõnda edasi. (Peavad nad raiped seda raadios käiama – The Ting Tings, “We Walk”)
Hiljuti vingusin, kuidas magamata peast viimistletud proovitööga endale professionaalses mõttes vee peale tõmbasin… einoh, mitte lõplikult, aga konkreetse projektiga seoses küll. Ee… nüüd selgub, et ikka ei tõmmanud… oih.
Ja käin mina nüüd ringi, oskamata välja mõelda, kas peaga seina taguda või irvitada või mõlemat. Pigem mõlemat, jah. Ma ju teadsin algusest peale, et tekst on a) teemal, mis on minu jaoks veel võõram kui nt sisepõlemismootori hingeelu, seega panen ilmselt stiili ja värkidega vilinal võssa või siis ei jaga üldse matsu, b) “vales” keeles, c) ebaglamuurne, s.t ei paku mingeid erilisi loorbereid ja d) mitte ka nii mahukas, et võiksin end tulevase rikkurina tunda. Ja ometi panin tuhatnelja jugama, silmad punnis peas, et “Nu pogodi” hundi kombel peadpidi seina kinni joosta.
Olgem ausad, ma tahtsin kõiksepealt tunnustust. Ma tahtsin kuulda, et ma olen hea. Okei, ma ei ole tipptegija, pole parim, selleks olen liiga udupea, ebasüstemaatiline ja kahtleja; kõik mu n-ö konkurentsieelised tulevad loomulikest eeldustest ja mõõdukalt suurest lugemusest, süstemaatilist tööd on liiga vähe taga. Aga kurat võtaks, ma olen ikkagi hea. Vot olen ja kõik, raisk.
Eks siis nüüd sain, mis tahtsin. 🙂
*vasakule ära juukseid kitkuma*
(kuna ma olen kuradi hea, haa-haa, siis muidugi tulen toime, aga natuke paanitseda ju võib. tuleb tänada (nälja)rottide jumalat, et nädalavahetusel Tallinnas trallitamise plaanid ammu maha maetud said… ja haigeks ei tohi jääda. uhh.)
Pikad pühad olid jah… tänu sellele, et esmaspäev vabaks nihverdada õnnestus. Oleks siis sest midagi tolku olnud. Tehniliselt võttes sai puhatud, aga sellist tunnet küll ei jäänud…kuigi sain teleka ees lösutamisest lausa seljavalu, irw.
(Muide – mul pole mõttetu ajaraiskamisega tavaliselt probleemi, aga andke, raisk, tagasi see poolteist tundi, mis “Kuhu põgenevad hinged” kestis. Issand, kui valus feil.
Lugu ei ole, noh. Mingid seosetud stseenikesed, mis täidavad aega filmi niinimetatud kõrgpunktini, milleks on ürgaegne klišee – A lohistab B silmarõõmu C ära, B jalutab koputamata ja hästi ajastatult uksest sisse, C ütleb “see lihtsalt juhtus”, B jalutab oluliselt kiiremini jälle välja ja vilistab kirgliku ahastuse märgiks natuke kumme. Ja ongi film praktiliselt läbi. Pfft.)
Depressiivne Eesti Keskmise Suurusega Linn jälle päevakorral. Teoreetiliselt olnuks ilmselt võimalik näiteks väikest haldjapiigat vaatama minna, aga see poleks eriti tark tegu olnud, sest vanemad olid mul tõbisevõitu. Niisiis, mitte muffigi teha peale nendega nagistamise ja niisama molutamise. Tüüpi-line.
Ei, üks ennekuulmatu asi juhtus ka, nimelt õnnestus mul viimaks ometi vanematele mobla pähe määrida. Aga mitte nii, nagu oma lõputus naiivsuses ette kujutasin. Ooh, seda koomikat. Mäletate Salme Reeki telelavastuses “Kummaline missis Savage”? “Ma vihkan elektrit…” jne.
Libarott: “Ei, kuule, saad aru… kui sa ta ainult ise helistamiseks sisse lülitad, siis ei saa keegi sulle helistada ju.”
Isa: “Mis siis! Ma ei tahagi, et keegi mulle helistaks!”
Libarott: “…turvakood pane nüüd!!”
Isa: “Ma vihkan kogu seda tänapäeva tehnikat!!! Ja siis veel need noored, kes bussis sul kõrva ääres sädistavad: pläpläplää, ma sõidan parajasti üle silla! Seda on siis vaja telefonis rääkida! Sõidab üle silla!!!”
Libarott: “Nii, nüüd sa helistad mulle… tubli, näe, helisebki.”
Isa: “Misjaoks sul see telefon niimoodi vilkuma peab??!”
(türi ja rapla, see sinine efektvalgus meeldib mulle. tõsiselt meeldib. urrr.)
Libarott: “Kuule, sa pead tekstisõnumit vähemalt vastu võtta oskama, niikuinii tuleb vahel mõni reklaamsõnum ja…”
Isa: “Ma vihkan reklaame!!!”
Valus, onju? Mul oli ka.
Olen täheldanud, et juba Pärnu poole sõites muutub kuulatav muusikavalik aina depressiivmaniakaalsemaks, kuni taandub tavaliselt ühele kõige depressiivsemale loole, mis parajasti kõrva jäänud… seekord näiteks Placebo & Michael Stipe’i “Broken Promise”, olgu ta siis nii offtopic kui tahes. Eelmine kord oli vist The Cure’i “At Night”. On alust masohhismi kahtlustada.
Mingi tuim tülpimus on siiamaani kallal, isegi aimatav kevadetunne ei tee tuju paremaks.
Mõtlen siis, teeks midagi out of the box (vähemalt minu puhul), käiks puhtast igavusest vampiirikesi söötmas üle mitme aasta. S*ttagi. Tuli välja, et viimane kord olnud mul hepatiidiproovi vastus valepositiivne ja seetõttu lendas ettevõtmine vastu taevast. Nagu vanarahvas ütleb, kui tahad midagi suurt ja puhast teha, siis pese elevanti. Njah, see na tagantjärele tarkus, elevanti polnud ka käepärast.
Mina sain lihtsalt augu käsivarde ja kõmpisin sama targalt tulema… loomulikult sädistasid kõik seal, et muretsemiseks pole põhjust ja ootavad mind tagasi (kuigi arst põrnitses mõtlikult ja avaldas kahtlust, kas ma kaaluga “läbi lähen” – MÖH?). Paari tunni pärast helistati muidugi teatega, et uus proov igati korras, aga ma tahaks näha, millal jälle aega ja tuju on.
Meeleolu: erksaks vihastanud
Tunnusmeloodia: The Saints – “This Perfect Day”
Otsustan Herr Kunstnik A. sünnipäevapeo vahele jätta (mnjah, laekunud info põhjal tundub, et oli nagu alati… mitte et see üllataks). Tööd vaja teha. S.t. tööfailid on… ee… lahti. Mina kütan ahju, keedan teed, mängin arvutis pasjanssi ja kuulan raadiot. Ok, kolm tundi saab magatud kah. Ja mingil müstilisel moel tundub, et töö saab isegi õigeks ajaks valmis (koor: “Seda ei juhtu iga päev!”). Aga seda ometi lubada ei saa, selline juhtum nihutaks paigast maakera telje ja paneks jõed tagurpidi voolama, nii et villavabrik seisma jääb.
Niisiis ütleb Pisipehme Sõna kaunil talvehommikul, et faili salvestamine on äärmiselt ebaseaduslik toiming, mille peale tuleb end tuima järjekindlusega kinni peksta. Issand, mida kõike vanas eas teada ei saa; arvestades failide hulka, mida aastate jooksul salvestanud olen, lähen vist päris pikaks ajaks vangi (prii lobi peale vähemalt).
Kaks lisatundi mässamist; liiga tüüpiline. Liiga tüüpiline. Recovered-versioonide ümbersalvestamine, teksti jupikaupa uude faili tõstmine, iga näpuvärina peale hinnalist saaki salvestades. Kurat. Selgub, et kaks lõiku on säherdused, millele ei tohi näppukursoritpidi ligigi minna. Hea küll, toksin need lihtsalt uuesti sisse, pühin higi ja siis alles leian aega mõelda, et võiks nagu aru ka saada, mis toimub.
You wish, tühmkasutaja. Sellest pole kah abi, kui targem tuttav pakub võimalikuks põhjuseks makrosid… einoh makrod siis makrod, ahah, hea, et veel mikrod ei ole, ütleb Libarott.
Piinlik.
Pealuus on ainult soe vatt ja loominguline mõtlemine null, mistõttu läheb 99% tõenäosusega vesi peale võimalusele, et ühele mahukamale projektile küüned taha saan. Liiga tüüpiline.
Meeleolu: ööööö
Tunnusmeloodia: Evereve “The Downfall”
Viimase aja üleüldine kadunudolek on olnud absoluutselt tahtlik; no pagan, mida ma ütlen, kui keegi küsib, kuidas mul läheb? Näiteks finantsiline jamandus omandas vahepeal ohtlikud mõõtmed ja ainus lohutus oli see, et surm ka ei võta sealt, kus pole.
Kui siis rahalaevuke viiepäevase hilinemisega saabus, oli mul saldo 19 krooni, kaks suitsu, pool saia ja vorstijupp (no hüva, igasuguseid kuivainepudinaid ka, ja 19 krooni on ikka kõva sõna, mõnel pole sedagi). Ja mis tröösti sellestki oli – läks ja laulis, hea seegi, et suts söögiraha järele jäi.
Sellele lisandus üks väike esinemist nõudev kohustus stiilis “aga sa lihtsalt räägi” – kerge öelda. Ellu jäin, aga napilt. Igatahes väga huvitav on paar nädalakest kell üks magama minna, kell viis üles ärgata ja järgmised paar tundi tegeleda aktiivselt kindlatele asjadele mitte mõtlemisega. Üpris ebamaised poolunenäod tulevad, kahju ainult, et ei viitsi neist midagi kirjanduslikku valmis meisterdada.
Ah, nüüd ei tahagi enam omast mullist välja tulla, kuigi on päevselge, et sihuke mull kisub ohtlikuks kätte. Millest ma seda järeldan… Sidehäiretest, näiteks.
Ütleme, lähen mina Rimisse ja näen infoleti juures silti: “Seoses väga suure kala nõudlusega on kogused läbi müüdud. Vabandame!” Ja kerkib aga elavalt silme ette pilt, kuidas väga suuri kalu kahe mehe vahel poest välja tassitakse. Ahah, või et otsas, jah, kahju küll…
Või siis loen Mihkel Raua raamatust lauset “Punkarid hoidsid kokku nagu juudid ja tsiklimehed” ja jõuan mingi tubli sekundi mõelda, et mis ajast tsiklimehed juutide sõbrad on ja miks mina sellest midagi ei tea.
Täna üles ärgates kuulsin näiteks kusagilt maja pealt “Püha ööd”, mis juhtmesirgestamisele kah kuidagi kaasa ei aidanud. Ei saanudki aru, kas tuli raadiost või keegi laulis, kuigi miks peaks keegi kell pool kaheksa hommikul “Püha ööd” laulma?
Seevastu, kui raadiost kostab laul sellest, kuidas kedagi hammustas kana ja temast sai lendav ja mune sittuv mees, või siis teist laulu sellest, kuidas žilett on nii labane ja kellegi parim sõber on puts —
Nojah. Seda ei saa isegi sidehäiretega seletada.
Edit: mida arvata oli, nüüd leitakse mu blogi otsinguga “parim sõber on puts”. Oh noored, noored, snap out of it.
Ausalt öelda pole ma sellelt Chalice’i uuelt plaadilt muid lugusid kuulnud kui neid kaht, aga esmamulje on küll umbes: Chalice goes Vaiko Eplik, no kamoon. See ei ole enam originaalne…
Nonii, nonii, nonii. See nädalavahetus läheb küll ajalukku. Lisaks veel see iroonia, et isadepäev ja puha.
Ma ütlen sama, mida ütles keegi raadio soovisaate juht, kui oli sunnitud Niki lugu mängima:
“Pärast selle loo ära mängimist saab saade minna ainult paremaks.”
Nõndaks, nüüd olen siis ametlikult oma vanemate (õigemini küll isa) käest võtta saanud selle eest, et mul peret-lapsi pole.
Vaene isa, omaenda tütrega NII isiklikul teemal kõnelemine pidi küll ränkraske olema. Näh, läks meelest vaadata, äkki isegi punastas. Lõpuks pidin ise järele aitama:
“Räägi selgemini. Mida. Sa. Minust. Tahad!!!?”
Sest teemaarendus käis umbes sedasi:
“Mida sa õige mõtled, et praeguse ilmaga paljapäi käid? Sinu vanuses!” —> “Ja üldse, sinu vanuses peaks ikka mingid elu eesmärgid juba olema!” —> no ja lõpuks selgus siis, mis nende eesmärkide all silmas peeti: “Teistel on selles vanuses juba pere loodud ja puha, sina ikka trillallaa-trullallaa” jne.
Ühesõnaga, ma peaksin elama rohkem nii nagu teised, normaalsed inimesed.
Mispeale tuletasin papsile meelde, kui palju kordi mina teda olen palunud, et ta rohkem teiste, normaalsete inimeste moodi elaks, ja avaldasin siirast heameelt, et ta minu käest siiski midagi õppinud on, kuigi see nii vaevaliselt läheb.
Tean, et päris ema Teresa mõõtu ma välja ei anna, aga väike pühapaiste helgib küll peeglist vastu – nimelt sellepärast, et jätsin isa käest küsimata, millal ta oma kaht olemasolevat lapselast viimati ka nägi.
Samuti olnuks tulutu mainida, kesse sinna aktiivselt kaasa on aidanud, et Libarott just sihuke välja kukkus; mitte et oleks kavatsenud süüdistada, aga no nii need asjad lihtsalt käivad, tahad seda tunnistada või ei taha.
Ei, kõik on korras, kõik on nagu alati.
Tartu bussi peale lipates sain nädalavahetuse jooksul esmakordselt sooja. Sümboolne.
You’re released but your custody calls.
———————————————————
P.S. Selline lugu. Istume siis ja püüame rahulikku vestlust arendada, stiilis “küll on tore, kui pere ühe laua taga sööb”, eksole, teemaks valdade liitmine. Avaldan tagasihoidlikult arvamust, et nojah, autosid on tänapäeval rohkem kui nõuka-ajal ja internet kah abiks, aga kahtlane, kas see lõppkokkuvõttes inimesi ääremail hoiab. Olulisel määral, tähendab.
Isa seepeale: “Vat just see ongi kõik selle asja põhja lasknud!”
Mina: “Misasi? Internet?”
Isa: “Just, internet! Kõik see tänapäeva tehnika!”
…
“Mida sa irvitad siin? Tsirkust tulid tegema või?”
Mis lõpuks selgus, asi lihtsalt selles, et paps ei poolda e-valimisi.
This is my shadow 
Värsked kommentaarid