ei saa rahulikult elada…

… ikka peab mingi jama juhtuma.
Tsiteerides mu vanameest, kes on muidugi üle auuli tuntud oma optimistliku ellusuhtumise poolest.

Okei, vaja kella peale linna minna, aga aega veel on, rahulikult seitse asja kokku ja minekut.
Minu ukse ja trepi vahel on aga koridori vaheuks, mis on üsna mõttetu objekt (nojah, talvel toimib nii-öelda tuuletõkkena). Täna oli tal ilmselt mõttetu objekti mängimisest villand ja ta otsustas iseloomu näidata, sest lingi vajutamisel ei juhtunud suuremat midagi.
Eh, voodilinadest köie tegemine ja aknast välja ronimine ei tundunud eriti ahvatlev (mäletan, et omal ajal sadas üks tuttav niimoodi koos aknaraamiga alla). Ei olnud, näe, seiklusromantika tuju parajasti.

Urgitsesin siis noa ja kruvikeerajaga tuuleriivi kallal, ei midagi. Ja kui kruvikeeraja, raibe, veel metalli peal libises, ei õnnestunud mul küll seda endale silma kinni lüüa, küll aga kruvikeerajapea ja omaenda rusikaga hea nätakas mööda kulmu ja ninajuurt anda.
Ei ole võimalik, nii osav ei anna ikka olla.

Kisasin siis koridori aknast õues asjatava majavanema appi (hehee, daam hädas, printsess vangitornis jne), aga enne kui midagi väga radikaalset välja mõeldud saime, õnnestus mul ikka tuuleriivi piisavalt liigutada, et uks lahti saada. Nonii, spurdin siis kähku minema, endal pulss laes ja süda vihastamisest paha. Kesklinnas aga korraga – päikese käes silmi kissitades tundub kulm nagu imelik.
Tõmban käega üle – “veri! ei mingit kahtlust.”
Sa püha perse, ma olin rõõmsasti mööda linna ringi jooksnud nagu mingi kaklemast tulnud parm. Why, why me?

Huvitu siis niimoodi kultuurielust, majanduse hetkeseisust või ülemaailmsest kliimasoojenemisest.