hoiatus: läbinisti võhiklik ränt

Päevaleht kirjutab sellest, et tänapäeval nõustuvad inimesed üldjuhul vaid tipp-topp remonditud kortereid ostma.
No hüva, täna kirjutatakse üht, homme teist, aga väikese mõttejupi pani see artikkel käima. Stiilis, et mina saan alles ajalehtedest teada, kuidas normaalsed inimesed mõtlevad, ja seejärel murran tükk aega pead, et mis mõttes ometi, miks mina teistmoodi mõtlen.

Nagu näiteks ükskord Sõbrantsidega pläkutades – kuna mina pole elu sees spordiklubis käinud, siis sattusin kuulajarolli ja avastasin korraga, et nii ongi, inimesed actually kommenteerivad trennikaaslaste riietust ja värki, see polegi mingi Perekooli liba. Pole mõtet vist lisada, et ega ma pärast seda oma jalga spordiklubisse tõstnud ei ole. Nali naljaks, ainus põhjus see’nd pole, aga jajah.

Okei, teemasse tagasi. Loomulikult hakkan ka mina kunagi korterit ostma, vähemalt siis, kui bingolotoga rikkaks saan – hoolimata pisifaktist, et ma bingolotot ei osta, aga tõeline saatuslik vedamine ei saa ju end sellisest tühisest takistusest segada lasta. Muahahaa.
Ja ei usu, et leiaksin laksti sellise korteri, mille olemasoleva siseviimistluse nimel loobuksin lõbust korteri kallal korralikult nässerdada. Kes on ilma minu olemasolust teadmata ära arvanud, mis värvid mulle meeldivad? Kellele tuleks pähe munatemperat ja lasuurvärve kasutada (mul jumala savi, kas lasuurvärvid on parajasti moes või mitte)? Ja kes krt otsustab minu eest ära minu vannitoa lahenduse? Ei-ei, see ei lähe kohe mitte.
Oma kannatlikkust tundes oleks remondi tulemus vist selline, et mis kinni ei jää, saab mägiaivari-teibiga kinni löödud. Aga see oleks siis vähemalt MINU käkk, mitte ma ei pea seda poole aasta pärast avastama.

Ega keegi polegi väitnud, et mu mõtteviis hirmus praktiline oleks, sest korteri JA remondi jaoks raha leidmine oleks kindlasti omaette ooper. Aga nii põhimõtteliselt rääkides, eksole.

Olen kuulnud ka vastuväiteid, et kellel on aega töö kõrvalt remonti teha ja aasta aega kastide otsas elada. Eks ta õige ole, kui kujutleda näiteks pahtlitolmu sees ringi sibavat lastekarja ja vältimatuid peretülisid remondi teemadel. Aga siiski-siiski sügeleb keel ebaõiglaselt torkima, et kui sul kodu jaoks aega pole, siis mida sa sellega üldse teed. Või kuidagi nii.

Mulle jättis kustumatu mulje mingi “Seksi ja linna” osa, kus Mr. Big loivas käed taskus mööda tuba ringi, ajas Carrie’le keelt kõrva ja tagaplaanil värvis tunkedes tüüp magamistoa seina punaseks. Eeh, see olnuks sajandi turn-off, kui see tegelane mulle enne meeldinud oleks. Ja ma ei pea siin punast värvi seina silmas 😀