Sure you might not answer the phone, but I don’t see you throw it away either

Eile sai isegi kinos käidud, täpsemalt Athenas – tuleb aga meelde ja ajab aga naerma, kuidas kunagi ennevanasti “Don Juan de Marco” seansil rõdult kummalisi hääli hakkas kostma ja rahvas ümberringi uskumatute nägudega ülespoole kõõritas, no ilmselt oli piisavalt romantiline film –
aga eile oli seal hoopis “Final Fantasy VII: Advent Children”. Ei ole ma seda mängu kunagi näppinud ja ilmselt ei hakka ka, aga igav oli ja vägeva äkšniga ilupilt suurel ekraanil ei tundunud paha variant. Ahjah, Youtube’is on see ka jupikaupa üleval.

Süda aimas küll veidi halba, kui poolviltu minu ette maandus üks kahtlaselt õhetav ja lehkav seltsimees oma sõbraga, aga ma ei jõudnudki otsustada, kas tasub võimalikust kommentaarijast-hirnujast kaugemale kolida. Sest toreda üllatusena laekus ka üks vana tuttav ja tähelepanu kaldus kõrvale. Aga kui püss on laval, peab ta ka pauku tegema. Niisiis pöördus tüüp vahetult enne algust meie poole ja küsis: “Noh, tüdrukud, kas ootate juba ärevusega Faai-naal Fääntäsit vä? Seal on niiii palju ilusaid mehi, mõnusalt pehmest plastiliinist voolitud, spetsi-aalselt teie jaoks!” Nojah, tekkis piinlik vaikus, teine tüdruk mainis viisakalt, et on jah ja mina pobisesin nina alla: “reaalsusest etem igal juhul”.

Otse loomulikult nii oligi, ilusaid androgüünseid mehi oli karjakaupa. Ja milline huvitav maailm, palju kiireid tsikleid, aga ei ühtki kiivrit ja veelgi enam – ei ühtki õiget tsiklimehe naeratust.
Ega ka mitte süžeed, selle asemel oli vahepeal mõni emohetk. Aga tühja kah. Millegipärast suudan ma animede puhul (kuigi ma end tõsiseks huviliseks ei pea) andeks anda ka sellise cheesy sentimentaalsuse, mis igas muus kontekstis valjusti ägama paneks. Ilmselt ongi nende fenomen osalt selles.
Mis seal salata, vastava tujuga võin isegi übersentimentaalne olla, aga väga salaja. Sentimentaalsus tundub olevat nagu mingi ohtlik, organismi nõrgestav nakkus. Justkui huuleohatis – nii tavaline ja normaalne, et see kusagil keres passib ja vahel välja lööb, aga kui see juhtub, siis on ikka kole ja piinlikuvõitu (kuigi ei mõista hästi, miks peaks piinlik olema).

Paluks veel kord, seekord aegluubis. Einoh, tõsiselt, vahepeal oli umbes “andke olla, tapke see tiibadega lego juba ära, mina ei jaksa enam jälgida”. Aga rahulikum hetk tähendas hoopis uue mansahvti saabumist ja trall läks veel hoogsamalt edasi. Oeh.

Filmidest ja ilusatest meestest rääkides – no ma ikka ei saa sellest üle, et “Good Omens’i” filmiprojekt rahapuudusel maha kärvas. Lühidalt, Pratchetti/Gaimani raamatust taheti teha film, kus peategelasi, inglit ja deemonit, mänginuks väidetavalt Robin Williams ja Johnny Depp… ooh-hoo-hoo, kuidas ma oleks seda näha tahtnud. Depp, kollaste maosilmadega flash bastard 1926. aasta Bentley roolis. Mm.
Huvitav, kas nad oleksid filmi selle ka sisse pannud, et tegelaste vahel tekib teatav, hm, õhkõrn keemia. Nagu tõsised fännid olla paari lause põhjal raamatust välja lugenud. Kes teab, mis kõik pärast õhtusööki Ritzis juhtuda võib, eksole.