kõik on segased, kõik on segased

(oh, oleks see videoblogi, peaksin külalisesineja kutsuma, sest ma ei oskaks pealkirja ise õige intonatsiooniga öelda.)

Ühesõnaga, laupäeval ronisin (jälle) Kosmikuid vaatama… kes olid lahkesti arvestanud sellega, et alles sai Tartus käidud, nii et setlist oli piisavalt teistsugune. Tehti ära ka jumaliku kidrakäiguga “Planeetide sõda”, surmasõidud ja jeerumid ja värgid. Ei tekkinudki “mäh, alles oli”-tunnet, kena, kena.

Eks ma tiksusin tasakesti oma õllega ja ootasin bändi, kui keegi röögatas mu selja taga: “Tere, vana värdjas!!!” Loomulikult osutus see Kutsuks, kes armsasti üht tuttavat tervitas. Peagi märkas ta mindki talle näkku irvitamas ja sattusin kohe ribide survetaluvuse inimkatse ohvriks, millega kaasnes Kutsu tavaline repertuaar (“ma ju pean oma fafaa-naistemehe imidžit hoidma”).
Kosmikute ajal läksime koos lava ette keksima ja Kutsu pakkus, et ta võib mind kukile võtta. Kuna peadpidi laes aelemine ei tundunud mulle eriti ahvatlev, piirdus ta lihtsalt õhkutõstmisega.
Aga jällenägemisrõõm tegi teise veel heldemaks, sest Kutsu, kes esineb vaheldumisi mu vennakese ja lesbist sõbrannana (noh, loogiline, sest talle meeldivad naised – wonder what that makes me), pakkus järgmiseks, et ta sebib mulle minu valikul ühe bändiliikme ära. Khm. Möhh?!?
Vapustavalt peen ja läbinähtamatu plaan seisnes selles, et Kutsu lihtsalt seletab ohvrile, kui kangesti too tema 18-aastasele õele meeldima hakkas. Aga kuna esiteks “las loom elab”, nagu ma sügavamõtteliselt tähendasin, ja teiseks oleks vaid prillid koju jätnud haige mäger mind Kutsu kaheksateistaastaseks õeks pidanud, siis jäi ettevõtmine sinnapaika. (Ee… see kõlas nüüd, nagu olnuks vallutusretke ärajätmiseks väga häid vabandusi tarvis. Aga tühja kah.)
Mitte et valik oleks kuidagi raske olnud või nii. 😉
Huvitav, kuhu sellelt tasemelt veel minna on – kui nüüd veel pikemat aega Kutsut nägema ei juhtu, siis võin äkki järgmisel korral terve bändi korraga valida? Ei tea, kas Eesti piires või laiemalt? *kratsib kukalt*
Ei, kui Kutsu stiiliga nii harjunud ei oleks, võtaks ikka õhku ahmima küll.

Pärast Karlova poole lonkides jõudsime järele ühele tegelasele, kellel oli selja peal kiri “Idioodivalve”, kes tutvustas end libahundina ja lubas näidata, kuidas politsei tema eest jookseb, aga politsei puudumisel jäi isegi see ära.

No kas pole igav.