Viu. Viu.

Kas te aru ei saa, mina olen ju nii tubli ja hea, mind lihtsalt kiusatakse kõik see aeg.
Aju teatas juba eile, et talle kolmepäevasest töönädalast piisab, tema tahab puhata ja mängida. Nüüd tuleb teist jalaga kohvitassiga peksta, et natukenegi liigutaks, ja ega sest suurt tolku pole.
Pealegi süüdistan ma teda selles, et täna hommikupoolse öö jooksul:
a) sain teada, et pean kusagile (maksuametile?) mingid viie-kuuekohalised summad maksma, pagan teab miks;
b) jagelesin sugulastega, pagan teab miks;
c) JA lidusin verejanulise koletise eest (siin on vähemalt arusaadav, miks)…

Kere jällegi nõuab üheksatunnist und ja korraliku söögi asemel õunu. Ilmselt arvab ta, et õuntes on vitamiine. Ma seletan talle nagu kogu aeg, et SIIN EI OLE KALA VITAMIINE (esiteks ma tõesti ei usu seda, aastaaega arvestades; teiseks ei taha mõeldagi, mis seal vitamiinide asemel on). Aga ta ei kuula, noh.
Sihukese seltskonnaga ei saa ju rallit sõita.

Pealegi õnnestus omaenda väikeste valgete kätega üks stressifaktor ja nuhtlus koju tuua, nimelt ostsin osturallilt loorberipuu. Mis selles nii koledat on? Aga see, et poes lehtede uurimisest hoolimata elan nüüd ikkagi kilptäihirmus. Mõni aasta tagasi oli selline lugu, et ema tahtis endale loorberipuud. No ma siis tõin talle lillepoest. Mida ma aga aimatagi ei osanud, oli see, et kaasatulnud kilptäid panid nahka selle ja sidrunipuu kah takkapihta. Teised lilled neile õnneks ei meeldinud.
Oh raisk, siiamaani on ema ees piinlik, tõesõna. Ja see juhtum ehmatas mõlemad nii ära, et jäimegi oma loorberipuust ainult unistama 🙂
Seekord aga ahvatles mind ära puhas omakasu, nimelt paistab, et selles osturalli potis on ikka päris hea peotäis seemneid kasvamas. Nii et jätkub emale ja mulle kah, kui ümber istutada.
Aga kui seal nüüd mõni täi on, siis olen ma sama hästi kui ilma oma mirdist (tsiteerides don Johni: “Ah see ongi mirt või? Sa siis pole ikka lootust kaotanud?”) ja alles eelmisel aastal hangitud stefanootisest.

Nii et koju jõudes oli esimene asi vesi keema panna ja kandekott keeva veega üle valada (“peaks proovima midagigi ette võtta”). Seejärel ründasin õnnetuid võsukesi sadistlikult sooja vee ja seebiga, et lehtede uurimist segavatest väetise(?)plekkidest lahti saada.
Oh jumalad, see potitäis puid kindlasti vihkab mind nüüd ja tuleb ükskord kogu metsaga peksma. Kui suureks saab.